Mis on leviala?

Võrgu hostid saavad saata üld­saa­te­sõ­nu­meid võrgu igale pordile. Iga seade, mis sellise üld­saa­te­sõ­numi vastu võtab, kuulub üld­saa­te­do­meeni. Kuidas aga domeeni piirata ja saata üld­saa­te­sõ­nu­meid vaid kind­la­tele sead­me­tele?

Kuidas toimivad levialad?

Broadcast-domeen on seadmete võrk, mis võtavad vastu broadcast-saateid. Host-seade saadab broadcast-saate broadcast-aad­res­sile ja iga domeeni osaline võtab selle vastu. Host ei pea teadma teiste seadmete IP-aadresse, et saata broadcast-saadet võrgus olevatele sead­me­tele.

Üle­kan­de­do­meen võib hõlmata kogu võrku või ainult teatud arvu võr­gu­sead­meid. Üle­kan­de­do­meene saab luua ka koht­võr­gus (LAN). Kõik domeeni sisese ühendused jagavad sama 2. kihi segmenti. See tähendab, et need on omavahel ühendatud and­me­si­de­kih­tis.

Kõik lülitite ja korduvate kaudu ühendatud sõlmed kuuluvad ta­va­li­selt samasse leviala. See leviala lõpeb aga ruuteriga, kuna see võr­gu­seade töötab võr­gu­kih­tis (3. kiht). Seetõttu ei kuulu interneti kaudu üks­tei­sega ühendatud arvutid samasse leviala.

VLAN-e ka­su­ta­takse ühe ja sama 2. kihi segmendi piires leviala ja­ga­miseks, mis võimaldab neil toimida nii, nagu oleksid need loodud eri­ne­va­test füü­si­lis­test võrkudest. Vir­tuaal­võr­gud või­mal­da­vad leviala piirata ilma, et oleks vaja mitut ruuterit.

Miks on vaja ring­hää­lin­gu­do­meene?

On oluline, et iga võr­gu­seade saaks ühendust teiste sead­me­tega ilma otsese ühenduse loomiseta. See on eriti oluline juhul, kui teiste sõlmede IP-aadresse ei ole teada. Üld­levi­tusi esineb ta­va­li­selt ARP- ja DHCP-pro­to­kol­lide puhul, mis mõlemad on juhtumid, kus küsitakse võr­gu­and­meid.

Siiski tuleks neid päringuid piirata kindla alaga, kuna need võtavad palju aega, eriti in­ter­ne­ti­ühen­duse puhul. Samuti on soo­vi­ta­tav vältida võrgu ülejäänud osa üle­koor­ma­mist tarbetu and­me­va­he­tu­sega. Selle väl­ti­miseks on üle­kan­de­do­mee­nis keh­tes­ta­tud selged reeglid sead­me­tele andmete edas­ta­miseks.

Broadcast-domeeni puudused

Ülekande all mõeldakse sõnumit, st väikest and­me­pa­ketti, mis saa­de­takse kõigile domeeni osalis­tele. See koormab võrku ja selles olevaid seadmeid. Iga päring tuleb töödelda, isegi kui teave ei ole vas­tu­võtja jaoks as­ja­ko­hane. Kuna ülekanded on sageli võr­gu­sis­ese sujuva suhtluse sei­su­ko­halt hä­da­va­ja­li­kud, ei tohiks domeene eemaldada. Kui üle­kan­de­do­meen on liiga suur, võivad tekkida prob­lee­mid.

Ko­du­võrk­u­des ei tohiks seadmete väikese arvu korral probleeme tekkida. Suured võrgud, nagu et­te­võt­ted, rii­gi­asu­tused ja ülikoolid, tuleks jagada eraldi do­mee­ni­deks. See vähendab tarbetut liiklust ja tagab normaalse and­meedas­tus­kii­ruse. Domeenide jagamisel on oluline ka takistada teenustel, nagu DHCP, juur­de­pääsu teistele do­mee­ni­dele. Seda saab lahendada selliste teh­no­loo­giate abil nagu DHCP-edastus, mis võimaldab suhelda üle le­vi­do­meeni piiride.

Mis vahe on leviala ja kok­ku­põr­kealal?

Mõlemad do­mee­ni­tüü­bid kir­jel­da­vad võrgu loogilisi ala­jao­tusi, kuid need on suunatud erinevate prob­leemide la­hen­da­misele. Üle­kan­de­do­meen määrab kindlaks, millised võr­gu­osa­li­sed on üle­kan­dega kät­te­saa­da­vad. Kok­ku­põr­ke­do­meen aga kirjeldab võrgu piirkonda, kus and­me­pa­ke­tid võivad kokku põrkuda. See juhtub siis, kui kaks võr­gu­sea­det saadavad andmeid sa­ma­aeg­selt kok­ku­põr­ke­do­meeni teatud osas.

Kui le­vi­do­meeni saab kat­kes­tada ainult ruuterid, siis kok­ku­põr­ke­do­meene piiravad lülitid. Kahe lülitiga ühendatud lõpp­seadme vahel ei saa kok­ku­põr­get tekkida. Kok­ku­põrge toimub hoopis lüliti ja lõpp­seadme vahel. Seda seetõttu, et need kaks nähtust – le­vi­ta­mine ja kok­ku­põrge – toimuvad OSI-mudeli eri­ne­va­tel kihtidel. Kui le­vi­ta­mine toimub and­meedas­tus­kih­tis (2. kiht), siis kok­ku­põr­ked toimuvad füü­si­li­sel kihil (1. kiht).